Sõda on jõudnud Eestisse. Ei, meie linnadele ei lange pomme, meie tänavatel ei tärise relvad, kuid põgenikekriis ja enneolematu hinnatõus, millega toimetulekuks puudub valitsusel plaan, paneb meie riikluse tõsisesse ohtu.
Nagu tunnistasid nii pea- kui siseminister, puudub ülevaade, kui palju on riiki sisenenud sõjapõgenikke ning palju võib neid veel tulla, kuigi iseseisev riik peaks teadma, kes tema territooriumil viibivad. Kristian Jaani laiutab käsi, kurtes, et selline olukord on ootamatu, sest varem pole me midagi taolist kogenud. Temalt tahaks küsida, miks pole arendatud võimekust kriisidega toime tulekuks, miks ollakse saamatud ega proovitagi olukorda ohjata. Sellega, et Venemaa ja Ukraina vahel küpseb konflikt, oleks pidanud arvestama ning vastavaid ettevalmistusi tegema. Kui seda ei vaevutud, tuleb sõjaolukorras võtta vastutus tõhusa lahinguplaani puudumise eest.
Kodanike heaolu kannatab.
Omavalitsused kurdavad, et nende võimekus põgenike vastuvõtul on ammendunud, mille peale Kaja Kallas lubab riigipoolset toetust. Tore, ent pole erilist vahet, kas raha tuleb omavalitsuse või riigi eelarvest, sest mõlemal juhul on tegemist maksumaksja rahaga, mille kodanikud on poliitikutele elu edendamiseks usaldanud. Ja siit kerkibki järgmine küsimus. Mis põgenike vastuvõtmine maksma läheb, kust tulevad vahendid, kas neid kasutatakse sihipäraselt ning kas ja millest tuleb Eesti kodanikel ukrainlaste sõjahaavade silumiseks loobuda?
ERRi uudistest on läbi jooksnud, et esimeses etapis eraldas valitsus põgenike vastuvõtuks 1,4 miljonit eurot. Samast allikast sai teada, et põgenikele on broneeritud 7000 toitlustamist sisaldavat hotellikohta hinnaga 50 eurot ööpäev. Jääb arusaamatuks, miks peab põgenikud majutama nii kallitesse hotellidesse. Lihtne arvutus näitab, et ööpäevas kulub selleks 350 000 ja kuus 10,5 miljonit eurot. Aga kui põgenikke tuleb kümme korda rohkem? Mille arvelt majutuskulud kaetakse? Kas riigil jätkub peale põgenike ülalpidamise eest maksmist raha oma kodanike pensionideks? Kas me saame toetada seda viiendikku Eesti elanikkonnast, kes elab allpool toimetuleku piiri, või kuluvad kõik sotsiaaltoetusteks mõeldud vahendid pagulasabile? Kas energiahindade kompenseerimiseks jätkub raha või tuleb ka kõige kehvemal elujärjel kodanikel hakata pööraseid elektriarveid oma rahakotist tasuma? Neile küsimustele puuduvad vastused. Peaminister laiutab käsi – me polnud selliseks põgeniketulvaks valmis!
Tervishoiukriis süveneb.
Kõigile Ukraina põgenikele on lubatud meditsiinilist teenindamist. Suuremeelne, ent kas riik on mõelnud, kuidas tagada meditsiinisüsteemi toimimine, kui tuleb hakata hoolt kandma kümnete või koguni sajatuhande sõjakoldest saabunud isiku eest. Oleme koroonakriisis korduvalt kuulnud, et meie tervishoid seisab kokkuvarisemise äärel, et haigekassa ei suuda enam kõiki kulusid katta. Olukorra kriitilisust kinnitavad erakorraliste meditsiinikeskuste uste taha kiirabiautodest tekkivad tundidepikkused järjekorrad ja olukord, kus tavakodanik ootab kuid eriarsti juurde pääsemist. Kuidas ja kas kavatseb valitsus tagada tervishoiusüsteemi suutlikkuse praeguses sõjaolukorras, kust tulevad vahendid ja vajalik lisapersonal, mille eest soetatakse ravimid ning spetsvahendid või pole sellele mõeldud ja meie enda inimesed jäävad abita, kuna põgenikele kehtestatakse arstile pääsemiseks eelisõigus?
Eestikeelne haridus vajab kaitset.
Põgenike hulgas on palju lapsi, kelle jaoks on lubatud lastaiakohad. Kas lubajad on kindlad, et kohti ei hakata eraldama meie enda inimeste vajaduste arvelt ja ka kohalikud pered saavad oma maimukesed vajadusel lasteasutusse panna? Loodame, et sellele on mõeldud. Keerulisem on aga lubadusega panna ukrainakeelsed lapsed õppima eesti koolidesse. Kuidas on võimalik kaasata eesti õppekeelega kooli lapsed, kes riigikeelest sõnakestki aru ei saa? Kui see nii juhtub, tuleb õpetajatel hakata tegelema ukrainlaste järeleaitamisega, pedagoogide tööpinge kasvab ja eesti laste õpetamiseks jääb tunnis vähem aega. Langeb õppeedukus ja eesti lapsed võivad
hakata tundma end tõrjutuna. Kuidas sellest hoiduda? Kas keegi valitsusest, näiteks minister Kersna, oskab vastata?
Peame tagama seaduskuulekuse.
Sõja esimesel nädalal jagati Ukraina meedia teatel tsiviilisikutele välja kümneid tuhandeid automaatrelvi. Kas meie siseministeeriumil või kaitsepolitseil on kontroll selle üle, et osa neist registreerimata relvadest põgenikega koos Eestisse ei satu? Kas on analüüsitud võimalust, et põgenike hulka võivad end poetada provokaatorid ja kurjategijad? Kas me ikkagi teame, kes Ukrainast meile tulevad või ei tea?
Sadatuhat postsotsialistlikust riigist Eestisse jõudvat põgenikku pole üksnes emad lastega, vaid nende hulgas on erinevad inimesed kõigi oma vooruste ja vigadega. Seal kus põgenike kontsentratsioon kasvab suureks, tuleb hakata tegelema korra hoidmisega, tagamaks kohalike seaduste järgimist. Juba diametraalselt erinev liikluskultuur Eestis ja Ukrainas võib tuua kaasa kokkupõrkeid, ja seda otseses, mitte kaudses tähenduses. Kas meie politsei on väljakutseks valmis, on eelarves selleks raha?
Eestis elab arvukas venekeelne kogukond, sealhulgas hulgaliselt Venemaa kodanikke. Kas oleme teinud analüüsi Venemaa ja Ukraina kodanike võimalike olmetasandil tekkivate vastasseisude osas? Kas võime prognoosida, et erinevate seisukohtade põrkumised jäävad üksnes verbaalseks? Ei tohi unustada, et sõja taustal on osa kohalikest venelastest hakanud tundma end ohustatuna ning põhjusega või mitte, hirmu tundma. Selles olukorras võib väiksemgi säde leegi süüdata.
Seisame Eesti eest.
Eesti on sõjaseisukorras ja meil tuleb käituda arukalt ning alalhoidlikult, sest vastasel juhul Putin võidab ja me väljume sõjast laastatud, segadustest haaratud ja kokkuvarisemise äärele tõugatud riigina, kus õigupoolest enam kellelgi pole hea elada. Kas me seda soovimegi?
Küsimusi on palju, kuid vastused seni puuduvad ja kõigi südameis, kellele Eesti armas, kasvab ärevus. Siit üleskutse valitsusele ja ministritele. Kui tunnete, et ei suuda tekkinud ohuolukorras hakkama saada, tehke ruumi neile, kes tõesti tahavad ja oskavad Eestit parimal viisil kriisist välja juhtida. Enda Ukraina lipuvärvidega ehtimine võib küll luua illusiooni mõtestatud tegevusest, kuid meie jaoks peab seisma esiplaanil sini-must-valge ja Eesti kestmine üle raskete aegade.
Vsevolod Jürgenson
Ваш комментарий будет первым