Demokraatlikus riigis ei tohi leiduda kriitikavabu tsoone, ometi võetakse kriitikat vahel vastu vägagi valuliselt. Näiteks ettepaneku eest remontida riigi justiitssüsteemi. Ometi, kas me peaksime hoiduma kohtute, prokuratuuri ja uurimisorganite töö igasugusest arvustamisest? Kindlasti mitte. Seepärast pole õige, kui kõik ettepanekud õigusriigi remondiks lükatakse ümber tippdemagoogia valda kuuluva väitega, otsekui soovitaks kohtusüsteemi oma huvides nõrgestada. Üha laienev rahulolematus õiguskaitses toimuvaga annab märku, et ühiskonnas valitsevad kohtusüsteemi ja prokuratuuri suhtes kahtlused, mis tuleb kõrvaldada ning parim võimalus selleks on kriitiliselt vaadata üle praegune kohtusüsteem, prokuratuuri suutlikkus ning neis töötavate inimeste vastutus.
Prokuratuuri ja kohtute töö peab olema läbipaistev, otsused selged ja mõistetavad.
Kelleltki ei saa nõuda mõne võimuinstitutsiooni pimesi usaldamist. Demokraatia eeldab kriitilist suhtumist, mis on peamiseks edasiviivaks jõuks. Poliitikud ja riigiteenistujad peavad igal hetkel olema valmis vastuseid andma. Kahjuks ei järgi prokuratuur ega kohtud seda printsiipi ning käitutakse nagu riik riigis. Muidugi võib prokuröridest ja kohtunikest aru saada, sest on mugav töötada süsteemis, mille otsuseid pole vaja eriti kommenteerida, kuna alati võib vihjata uurimise huvidele ja seaduste ülimuslikkusele. Ent pagana päralt, võiks ju lihtsas inimlikus keeles selgitada, miks Tallinna Sadama afääri kohtutee vältab aastaid, kui see enne aegumistähtaja kukkumist üldse kusagile peaks jõudma! On ka teine võimalus, tuleb ausalt tunnistada, et sadamajuhte on alusetult vintsutatud ja nad polegi korda saatnud tegusid, mida neile süüks pannakse. Uurimisorganid pingutasid üle, sorry rahvas! Olgu vähemalt aus lõpp, mitte lõputu vassimine. Muidugi tõstatub siis küsimus, kes on süüdi inimeste kannatustes ning kes ja milliselt määral peaks selle eest vastust andma.
Aga pigem on prokuratuuri viimaste aastate käitumismalliks otsuste tagamaadest vaikimine. Meenutades Reformierakonna kangelaslikku ämmakapi saagat, siis leidus ju tunnistaja, kes kinnitas pistise süstemaatilist sularahas üleandmist erakonna juhtfiguuridele. Tema tunnistusi ei peetud aga piisavaks põhjuseks kriminaalasja algatamiseks. Ent müüt ämma kapist leitud rahast jätkab siiani iseseisvat elu Eesti poliitkompra maastikul, kahjustades nii prokuratuuri, kui ka ämma poolt rahastatud erakonna mainet. Ka Autorollo kelmuses leidis prokuratuur, et Riigikogu arvutist tehtud maksekorraldused pole tõendiks tänaseks mõjukaks europoliitikuks tõusnud ettevõtliku naise sahkerdamisele oma isa ettevõttes. Siingi jäeti otsad häbelikult lahti, sest selgitust, mis oleks lõpetanud spekulatsioonid, prokuratuurist ei järgnenud. Nüüd on Reformierakonna maine prokuratuuri ebapädevuse tõttu oluliselt kahjustatud ning jääb arusaamatuks, miks muidu tegus ja sõnakas erakond ei nõua enda renomeed määriva diletantluse lõpetamist. Naeruväärne oleks ju mõelda, et prokuratuuri ja Reformierakonna vahel on tõepoolest sõlmitud salakokkulepe stiilis, teie ei puutu meid ja meie ei puutu teid, nagu mõned vandenõuteoreetikud kangekaelselt väidavad. Või äkki siiski?
Kohtu aeglus.
Juba prints Hamlet kurtis kohtu aegluse üle ja tundub, et kuigi Shakespeare näidendis peetakse silmas keskaegse Taanimaa õigusemõistjate saamatust, kirjeldab see kaudselt ka tänaste Eesti kohtute olukorda. Muidugi on meil kiirmenetluse võimalus, ent teisalt on siin tekkinud kummaline paradoks, kus paljud kohtualused lähevad kiirmenetlusele lihtsalt selleks, et hoida ära lõputut istungitel solgutamist. Ja nad käituvad õieti, sest nagu on viidanud lugupeetud advokaat Leon Glikman, siis Eesti kohtutes mõistetakse süüalune süüdi nii ehk teisiti. Leidub vaid paar protsenti õigeksmõistetuid. Ühelt poolt annaks see justkui märku prokuratuuri ja kohtute suurepärasest tööst, teisalt tõuseb küsimus, et mille pagana pärast siis räägitakse, otsekui kehtiks meil võistlev kohtupidamine. See aga on märksa tõsisem probleem, sest ilma võimaluseta õigeksmõistmisele, muutub kohus tribunaliks. Kas me seda soovimegi?
Kindlasti sattub ka meie riigis kohtu alla inimesi, kes olid lihtsalt valel ajal vales kohas, või kurikaelu, kellele tänu kriminaalsele minevikule, üritatakse plaanitäitmise nimel määrida kaela avastamata pahategusid. Neil puhkudel peab järgnema õigeksmõistmine, mitte surve kiirmenetluseks. Kas me saame seda kindlustada, kui uurimine ja kohtusüsteem seisavad väljaspool avalikku kriitikat, ega pea millegi eest vastutama?
Kombinaatkohtus kahtlejad pole kriminaalid.
Võistlevast protsessist loobumist ei vaevuta enam isegi varjama. Uus Talllinna kohtumaja koondab ühe katuse alla nii prokuratuuri kui kohtu. Väide, et tegelikult on prokurörid ja kohtunikud majas teineteisest eraldatud ja need, kes ühise hoone jagamises probleemi näevad, on õiguskorda vaenavad sulid ja kaabakad, ei päde. Olukord meenutab nõukogude aegset anekdooti, kus kütuseveoki peatanud miilits küsib juhilt, kuidas saab dokumentide kohaselt ühes ja samas tsisternis vedada korraga A-76 ja A-92 bensiini (olid toona sellise märgistusega kütused). Veoki juht vastab silmagi pilgutamata, et kütused on mahutis täiesti eraldi, kuna nende vahele on sätitud kuuseoksad. Niisama usutavalt kõlab ka jutt kohtumaja erinevatest tsoonidest.
Kohtusüsteem ja prokuratuur vajavad aeg-ajalt restarti.
Kui mõni eluvaldkond pälvib avalikkuse kriitikat, tuleb sellele vastata ning emotsioonid kõrvale jätta. Märgatav osa meie kodanikkonnast näeb kohtute ja prokuratuuri stagneerumist. Sellele tuleb reageerida, algatades avaliku diskussiooni, kuidas minna edasi nii, et kaoksid kahtlused prokuratuuri kallutatuses ja kohtute erapoolikuses. Alati on võimalus asju paremini korraldada, nii riigis kui ka kolmandat võimu kandvas kohtusüsteemis.
Kindlustame õigusriiki ja lõpetame olukorra, kus on piisav alus, ja mitte põhjendamatu, spekulatsioonideks süvariigi ainetel. Lõpetame kümnemiljoni uurimise materjalide salastamise ja toome süüdlased või siis ka süütud päevavalgele, räägime suud ilma ärritumata puhtaks juhtpoliitiku pedofiiliakahtluse asjas, anname ämmakapile ja autorollole usaldusväärse lahenduse, selgitame, miks viie lapse ema kohvimasinast tuleb kombineerida aastaid kestev kohtusaaga, ent samas ametis olnud proua miljonite põletamisest on targem suu kinni hoida. Muutkem prokuratuuri ja kohtute töö tõeliselt ausaks, sest me ju ei taha elada riigis, mille juhterakonda saadab valgustkartvate tegude taak, kuna õiguskaitseorganid ei soovi selgitada, miks käitutakse rahva õiglustundele vastukäivalt. Tehkem kõik, et peaminister Kaja Kallase sõnad õigusriigist ei kõlaks õõnsalt. Või polegi see oluline, kuna ka kõige suurema vassimise puhul peab truu riigialam pimesi uskuma oma valitsejaid.
Ваш комментарий будет первым