Нажмите "Enter" для пропуска содержимого

Vsevolod Jürgenson: Vabariigile ja vabadusele

Autor: Vsevolod Jürgenson, Mustamäe Linnaosakogu liige 

Sel aastal seljatab kuri viirus rutiini ning Eesti Vabariigi aastapäeval jäävad toimumata nii presidendi vastuvõtt kui kaitseväe paraad. Ka lipuheiskamisele Toompeal, pole rahvas nakkusohu tõttu oodatud. Esmapilgul võib olukord tunduda kahetsusväärsena, ent kui järele mõelda, siis ehk polegi ülikuluka „pingviinide paraadi“ ärajäämine korvamatu kaotus. Kahtlase väärtusega eneseeksponeerimiseks kuluv raha võiks minna heategevuseks, kus sellest oleks märksa enam kasu.

Pigem lisavad koroonapiirangud aastapäevale väärikust. Olude sunnil koju jäädes, leiame aega mõelda vabadusest, mille eest rahvas nii raskematel kui lootustandvamatel päevadel on seisnud. Ülepakutud pidulikkuse ja esipoliitikute trafaretsete kõnedeta suudame eneste jaoks selgemalt sõnastada eesmärgid, mille nimel kättevõidetut hoida, mida koduse Eesti juures hinnata ning mis vajaks muutmist.

Vabadus on imeline kink, mida tuleb targalt kaitsta, sest muidu võime ühel päeval avastada, et oleme iseolemise minetanud mitte väilisvaenlase reetliku rünnaku tõttu, vaid vastastikku umbusku külvates, valveideoloogiale vastandujaid vaikima sundides, eelpõlvede elukogemust naeruvääristades ning lihtsaid ent aegumatuid tõdesid hüljates. Vabadus algab oma kohustuste tunnetamisest, mitte kõigi reeglite eiramisest ja enese häbitust upitamisest.

24. veebruaril 1918 avaldati Manifest kõigile Eestimaa rahvastele. See oli sõnum ühiskondlikust leppest, ilma kedagi alavääristamata ning õigusi jalgealla tallamata. Kuidas selle põhimõtete elluviimine järgnevatel aastakümnetel õnnestus, on hinnangute küsimus. Vabaduse vaim elas üle viiskümmend okupatsiooniaastat, andes impeeriumi langedes julguse taas oma riiki nõuda. Tänane Eesti pole tekkinud eliidi ponnistuste ja poliitikute erakordse tarmukuse toel, vaid tänu rahva tahtekindlusele. Lihtsad Eesti inimesed on kandnud raskused ja talunud vaevad, mida riikliku iseseisvuseni jõudmine ning selle taastamine nõudsid. Iseseisvuse ainsa garandina on rahval õigus pärida aru erakondlikku ühepäevatulu jahtivatelt poliitikutelt, sest vabadus võib kaduda, kui muutume ükskõikseks ja loiuks, kui lähtume vaid omakasust ega kuula oponentide arvamust. Just seepärast on Vabariigi aastapäeval kohane vaagida, kuidas on meie vabadusega lood täna, kas meile üksnes tundub, et rahvaga ei arvestata või ongi riik kodanikest võõrdumas?

24. veebruari päikesetõusul oma kodudes trikoloori heisates on meil voli teada, miks kaotavad need, kes valimistel lubavad rahvast teenida, nii ruttu oma siiruse, miks ei küsita meie arvamust referendumitel, presidendi otsevalimiseks peetakse rahvast aga liialt rumalaks. Me peaksime nõudma valitsuselt selgesõnalist vastust, millal lõpetab läbimõeldud ja kiirelt korraldatud vaktsineerimine haigushirmu ja maailm meie ees taas avaneb. Rahvas väärib usaldust, poliitikud alati mitte.

Õige ta on, et peale justiitsmanipuleeritud valitsuskriisi pole mõistlik rusikatega vehkida, sest asjaosalistel jääb õigust ülegi, ja ega aastapäeval pole ilus kahelda sünnipäevalapse tervises. Ent vaevalt süvendab kellegi ärategemisrõõm rahva armastust oma riigi vastu, ning see on juba kurjast. Ja kas julgemegi laulda kolmest koduvärvist, kui õhus rippuv vihakõneseadus keele umbsõlme seob?

Armastus oma riigi vastu eristab vastutustundlikke kodanikke neist, kellele Eesti on üksnes koht raha kokkuajamiseks ning isekate ambitsioonide rahuldamiseks. Pole oluline, kas vastutustundlik kodanik elab Mustamäe liivikutel või Lasnamäe paepealsel, Virumaa linnades, tuulistelt saartelt või Valgamaa kuusikute keskel. Armastavat rahvast ei saa petta, sest ta tunneb ära tühjade sõnade puhujad ja toetab neid, kes ausalt oma maa eest seisavad. Tõejanust algab tulevik, mis ei ennusta kadu Eestile ega visale rahvale, kes siin elab ja töötab.

Palju õnne, head kaasteelised, oma riigi sünnipäeval! Olgu meis murdumatut tahet jätkata vabade ja isepäistena, sest pole tähtis, mida meist arvatakse võimukoridorides ja välismaistes mõttekodades. Kui meis jätkub tarkust, juhtida Eesti mööda ajakaridest ja vapustustest, kestab kõik hea, mida inimeseks jäämisel vajame

Elagu Eesti!

 

 

Поделиться

Станьте первым комментатором

    Добавить комментарий