Нажмите "Enter" для пропуска содержимого

Vsevolod Jürgenson: Sündsusetud palgad

Autor: Vsevolod Jürgenson, Mustamäe Linnaosakogu liige

Aeg-ajalt tabab Eesti avalikkust šokk, kui räägitakse palganumbritest, mida makstakse poliitikutele ja riigiametites ning omavalitsusettevõtetes töötavatele tippjuhtidele. Vahe riigi keskmise ja tippametnike palkade vahel käriseb üha suuremaks ning selles protsessis hakkab meie põhjamaade hulka pürgiv ühiskond üha rohkem sarnanema Ladina-Ameerikale. Kui tegemist oleks eranditult tõeliste tipptegijatega, poleks ehk avalikkuse reaktsioon sündsusetutele palganumbritele nii valuline. Kui mees või naine ikka kümne eest rabab, tuleb talle hea töö eest ka väärikat kompensatsiooni võimaldada, aga kahjuks saavad meil ulmepalka needki õnnesärgis sündinud pöidlakeerutajad, kelle töötulemused pole sugugi kiita. Heaks näiteks on siin pankrotti läinud Estonian Airi juht, kelle palganumbrit kirjutati neljakohalise arvuga, ent kelle ainus saavutus oli rahvusliku lennukompanii hingusele saatmine. Miks saamatuid pupsikuid süüdimatult hellitatakse, jääb sageli arusaamatuks ja inimestel tekib õigustatud küsimus, kas tõesti on riigil ja omavalitsustel raha jalaga segada, et palgad kosmosesse upitatakse?

Riigikogu annab tooni.

Iga ettevõtja teab, et tööpanuse hindamiseks on olemas mõõdikud. Kui töötaja ei suuda oma kohustusi viljakalt ning eesmärgipäraselt täita, tuleb ta välja vahetada või siis korrigeerida vastavalt tulemustele palganumbreid. Võimalus on vähendada lisatasusid, boonuseid, tulemuspalka. Nii toimitakse eraettevõtluses. Riigis ja omavalitsustes see loogika ei tööta. Eeskuju annab Riigikogu, mille 101 liiget on äärmiselt erineva tööpanusega, ent kus palganumber sellest eriti ei olene. On neid saadikuid, kes kuude jooksul ainsatki korda ei suuda kõnepulti ronida, ega osaleda tõsiselt ühegi seaduse ettevalmistamisel. Tagasihoidlikumate poliitiliste ambitsioonidega riigikogulased ei viitsigi pingutada. Mõned ei tule isegi kohale ega vaevu ka virtuaalselt oma nägu näitama, sest palk, ja mitte väike, jookseb vaatamata sellel, kas teed tööd või ei. Selline arulage kaskpärasust ja seanahavedamist soosiv süsteem avaldab mõju kogu ühiskonnale. Kui riigi kõrgeim seadusandlik esinduskogu ei suuda oma liikmete tööpanust õiglaselt hinnata ning maksab lahkelt ka neile, kes luuslanki löövad, siis pole imestada, kui mujalgi riigiametites arvatakse, et avalikus sektoris sekeldamine eeldab iseenesestmõistetavat maksumaksja poolset heldust.

Rohkem kui peaminister.

Viimasel ajal on meedias tekkinud uus trend – avaldatakse edetabeleid neist õnnelikest ametnikest, kes teenivad rohkem kui peaminister ja president. Erilise imetluse pälvivad aga need käbedad riigitöölised, kes on suutnud kaubelda endale koos arvukate nõukogu tasudega välja palga, mis ületab peaministri ja presidendi töötasu kokku. Sealjuures ei tooda kunagi välja näidikuid, mis selgitaksid, milliste enneolematute saavutuste eest ametnikule hüpertasu makstakse, kui palju on tema juhitud asutus või omavalitsusettevõte hoidnud kokku maksumaksja raha, kuidas tõstnud töö efektiivsust. Ajuti näib, otsekui toimuks meie riigis loterii, milles loositakse välja hea palgaga ametikohti, kus ei pea vastutama, pingutama ega tulemusi saavutama. Kui midagi nihu läheb, noh näiteks osutub piiriehitus kordades kallimaks esialgu planeeritust või on vaktsineerimisplaan sama sisukas, kui muinasjutt uinuvast kaunitarist, kuuleme, et selle eest vastutav ametnik on muidu mõnus mees või eriti võimekas naine ja tema kallal ei tohiks väikese mõnesajamiljonilise eksimuse pärast norida. Palka aga peab talle juurde panema. Selline on ametkondliku ringkaitse loogika.

Hõbelusikas suus.

Aeg oleks loobuda aastatega juurdunud kombest toota politiseeritud ametnikke, kes oleksid sündinud otsekui hõbelusikas suus ja Rolex käe peal. Ka riigiametite töö efektiivsuse määramiseks tuleb panna paika mõõdikud ja kui tippametnikud ei suuda rahuldavaid tulemusi tagada, siis kärpida palka.

Üle mõistuse suured palgavahed ühes ametiasutuses on amoraalsed ja asutuse juhi esmane ülesanne peaks olema mitte endale ülisuure palganumbri väljakauplemine, vaid eelkõige seismine töötajate eest. Sestap oleks igati põhjamaine, kui riigikogu võtaks vastu seaduse, mis sätestaks, et riigi- ja omavalitsusasutuste juhtide palk ei tohiks ületada antud ettevõtte madalamat tasu saava spetsialisti kahekordset palka. Ettevõtte palgafond jääks sealjuures konstantseks ja juhi ainus võimalus enda palga kasvatamiseks oleks panna alluvad efektiivsemalt tööle. Ehk peitub just siin võti erinevate asutuste ja riigiettevõtete töö viljakamaks ja eesmärgipärasemaks muutmiseks. Mõelgem sellele ja rabelegem välja sündsusetute palkade võrgust!

 

 

Поделиться

Станьте первым комментатором

    Добавить комментарий