Autor: Tiit Toomsalu, poliitik, publitsist
Kiretult toimunut kajastav ajalugu ja selle emotsionaalsed intepretatsioonid – ajalookäsitlused — kutsuvad ikka ja jälle esile poleemikat ajaloo pähe esitatava tõsiselt võetavusest.
31.oktoobri 2020.a. PM-s ilmus Teet Korsteni artikkel „Narva kommunistid peavad taas põranda alla minema“ . Artikkel käsitles mõni päev varem Riigikogus vastu võetud järjekordset „muutmise muutmise seadust“ — seekord „Kohanimeseaduse“ muutmist, mille kohaselt „isikud, kes on võidelnud Eesti Vabariigi vastu ei saa olla tähistatud pühendusnimedega“ . Kõnealuse seadusmuutmise seaduse initsiaatoriks skandaalse biograafiaga Erik-Niiles Kross, kelle sõnul Narva linnas kaks tänavat – Daumanni ja Tiimanni tänavad – nimetatud „kommunistlike punamõrtsukate„ järgi, solvavat Eesti riiklust. Narva linnapea kommentaar sügavalt inimlik: „olen sündinud ja üles kasvanud Narvas, terve elu elanud nende nimedega. Mulle pole need kommunistide- vaid tänavanimed, nimed minu linnas minu lapsepõlvest saati. Eestis pole suhtutud seetõttu Narvasse umbusuga, pole olnud põhjuseks Narva kallal haukuda või Narvat kuidagi rünnata.
Mis on siis ajalugu ja mis ajalookäsitlus? Nii Eesti Entsüklopeedia 1935-st kui ENE 1968-st ning EE 1985 aastast rääkimata erinevatest leksikonidest on „ajalugu“ defineerinud „teatud objektide minevikus toimunud arengutena“. Tänapäevase, XXI sajandi „rahvaleksikon“ – Vikipeedia – toob aja vaimule vastavalt esmakordselt käibele ka ajaloosündmuste „kirjeldusliku elemendi“ ehk teiste sõnadega „ajalookäsitluse“. Kui ajalugu on objektiivne kategooria, mis fikseerib toimunu, siis ajalookäsitlused on hinnangulised subjektiivsed kategooriad, eesmärgiga toimunut iseloomustada. Iseloomustused sõltuvad aga ühiskondlike arusaamade ajastulistest (põlvkondlikest) muutustest, võivad olla vastukäivad, käsitlusi on reeglina arvukalt.
Näitena ehk 1918-1919 Eestis toimunud relvastatud vastasseis — nimetatud küll Vabadussõjaks, kodusõjaks, küll Venemaa vastaseks rahvusvaheliseks relvainterventsiooniks. Ajalooks ehk faktiks selle objektiivses käsitluses on see, et 1918 november – 1919 juuni olid Eestis vastastikku kaks riiklusele pretendeerinud relvarühmitust: Eesti punased kütid proletaarset Eesti riiki nõudmas ja Eesti valged kodanlikku Eesti riiki taotlemas. Ajalooks on ka fakt, et „valge Eesti“ võitis „punase Eesti“ – ajalookäsitluse elemendiks aga punase poole ja selle tegelaste nimetamine „punamõrtsukateks“. Nagu poleks olnud samalaadset „valge Eesti“ terrorit kui klassipoliitilisi mõrvu .
Ajalooline kontekst Tiimanni-Daumanni kaasusele, milleta võimatu hinnata valitsenud ühiskondlikku meelsust. Aasta 1917 – Venemaal kukkus monarhia ja loodi Venemaa kodanlik Vabariik eesotsas peaminister Kerenskiga. Samas tekkis kogu Venemaal kaksikvõim: ühelt poolt kodanlik ajutine valitsus oma kubermanguorganitega, teisalt Tööliste ja soldatite saadikute nõukogud. Mõlemad olid küll konkureerivad aga legaalsed ja reaalsed võimukeskused. Venemaa ajutise Valitsuse otsusel laiendati Eesti kubermangu piire Liivimaa kubermangust äralõigatud Lõuna-Eesti aladega. Tartust ja Võrust said Eesti linnad.. Narva linn jäi aga endiselt Venemaa Peterburi kubermangu Jamburgi maakonna koosseisu. Eesti iseseisva riigi idee polnud veel sündinudki – avalikkus, s.h. kodanlik avalikkus rahuldus autonoomiaga Venemaa koosseisus. Enamgi veel – peagi läksid ringlusse ideed Soome-Eesti ühendkuningriigi loomisest.
Suurbritannia sõjalaevastiku saabumisel Tallinna reidile oli Eesti ajutise valitsuse peaminister Konstantin Pätsi esimeseks käiguks juhtivadmirali aluse pardale kaasas ametlik taotlus Eesti okupeerimiseks ja võtuks protektoraadi (sisemise omavalitsusega asumaa) staatuses Briti impeeriumi koosseisu. Venemaa 1917.a. suviste poliitarengute foonil esitas Jamburgi maakonna Narva linna tööliste ja soldatite saadikute nõukogu Venemaa kodanlikule Kerenski valitsusele taotluse Narva linna liitmiseks Eesti kubermanguga. Oktoobris toimus juba Oktoobrirevolutsioon, mille tulemusel lõppes kaksikvõim – kogu võimutäius läks Nõukogudele. Venemaa bolshevike valitsuse rahvastikuminister Jossif Stalin aga kinnitas Narva linna liitmise Eestimaa kubermanguga.
Aasta 1918 – Saksa okupatsioon Eestis Saksa-Vene Brest–Litovski rahuleppe tingimustel. Eesti eestlastest punakaartlased evakueerusid keiserliku Saksamaa okupatsioonivägede eest Petrogradi. Novembris aga revolutsioon Saksamaal, Saksamaa kapituleerumine I Maailmasõjas, võitnud ANTANTi nõudel kohaliku tsiviilvõimu üleanne okupatsioonivõimude poolt Eesti kubermangu maanõukogule. See paneb 21.11.2018 ametisse Eesti Wabariigi ajutise valitsuse. 28.11.1918.a. kuulutab revolutsiooninõukogu Narvas aga välja Eesti nõukogude vabariigi Eesti töörahva kommuuni nime all. Algab klassisõda.
Aasta 1919 – Eesti Wabariigi ja Eesti Töörahva kommuuni kui kahe riiklusele pretendeeriva struktuuri vaheline klassisõda. Abiks mõlemal relvavennad vastavalt klassisolidaarsusele: Eesti Nõukogude Vabariigil aatekaaslased Venemaa punasest Peterburist ja lõunanaabrer Lätist Läti punased kütid. Kodanlikul Eesti Wabariigil aga Suurbritannia mereväe eskaader Soome lahes, põhjanaabri Soome klassisõja võitnud „valgete vabatahtlike“ surmapataljonid, Eesti riikluse verivaenlased ja ühtset Venemaad taastada püüdnud kindral Judenitsi Vene Loodearmee, muud Skandinaavia vabatahtlikud, Baltisaksa parunite taganevate sakslaste poolt raskerelvastusega relvastatud üksused jt.. Juuniks 1919 sai Töörahva Kommuun lüüa ja lõpetas Luugas ametlikult oma tegevuse. Eesti punased relvaformeeringud taganesid Eesti piiridest Venemaale (?).
Lääneliitlaste survel käivitus Eesti Vabariigi interventsioon koos Judenitsi valgearmeega Peterburi hõivamiseks punasele Venemaale, mis kuidagi Vabadussõja skeemi ei mahu. Saksa rauddiviisi purustamine Võnnu all oli aga kaheldamatult tõeline Vabadussõda, rahvasõda. Algasid kodanliku Eesti Vabariigi ja Vene nõukogude Vabariigi konsultatsioonid, mis viisid 1920.a. veebruaris Tartu rahulepinguni.
Kes siis olid Albert-August Tiimann ja Ants Daumann — nn „punamõrtsukad“ ? Ei 1935.a. Eesti entsüklopeedia ega ka nõukogudeaegsed ENE ja EE pidanud oluliseks Ants Daumanni (Ansis Daumanis) äramärkimist üldse. Vikipeedia kohaselt Ants Daumann päritolult Liivimaa kubermangust (Lätist), rõhutatult Läti poliitik, Läti kodusõja ajal kuuluvus Läti punaste küttide juhtorganeisse. Samas — 1917.a. kodanliku Veebruarirevolutsiooni päevil valitud Narva linnapeaks, linnanõukogu esimeheks, Tegev Narva töölispolgu loomisega ja selle ratsasalga komandör. Maailmarevolutsiooni levitamisel osales Punaarmee sõjakäigul Poola, kus ka hukkus. Tema roll on aga olnud määrav Narva täitevkomitee esimehena Narva linna tagasi toomisel Peterburi kumermangu Jamburgi maakonnast Eestimaa kubermangu koosseisu 1917.a., s.h. korraldas Narvas rahvahääletuse, esitas taotluse Kerenski valitsusele, saavutas Lenini valitsuse
rahvusministrilt positiivse otsuse. 200 aastat Narva kuuluvust Peterburi kubermangu oli läbi saanud.
Albert Tiimanni (sündinud Narvas) toob märksõnana ära 1975.a. ENE. Nii see allikas kui tänapäevane Vikipeedia rõhutavad tema rolli VSDTP Narva organisatsiooni esimehena ja Narva sõja- revolutsioonikomitee esimehena Oktoobrirevolutsiooni päevil. Edasine tegevus Venemaal – 1918-1919 Jamburgi maakonnanõukogu täitevkomitee esimehena. Eesti Töörahva kommuuni päevil Narva nõukogu täitevkomitee esimees. Seega Narva kohaliku võimu tegelane. Ja kaheldamatult Narva kohaliku ajaloo sümbol.
Milles lõppude lõpuks asi? Millist reaalset sisu omab sõda tänavanimedega, millega mitu põlvkonda narvakaid üles kasvanud on ja seejuures isikute vastu, kes ei ole olnud ei kodanliku Eesti ega nõukogude ajalooteaduse tähelepanu fookuses? Lühidalt ja kokkuvõtvalt – see on ideoloogiline sõda, hübriidsõda avaliku arvamuse kujundamiseks teatud subjektiivset ajalookäsitlust absolutiseerivalt ja ajalugu valikuliselt eksponeerivalt. Riigipoliitiliselt progresseeruvalt. Sest juba 2018 aastal Vabariigi President Kersti Kaljulaid oma Narva visiidi käigus presenteeris ajalehele Põhjarannik kõnealuste tänavate uued tänavasildid – vastavalt „Kivilinna“ ja „Soldino“.
Tegemist sõjakäiguga väidetavalt ikka veel kummitava „vaenuliku ideoloogia“ vastu ajalookäsitluse kaasaegset mudelit peale surudes. Unustada ei tohiks ka seda, et tänane Narva võimukoalitsioon kuulub Keskerakonnast välja heidetud endistest võitluskaaslastele – siit ka Riigikogu saalis üksmeelne toetus sedavõrd pretsedenditule sekkumisele kohaliku omavalitsuse võimkonda.
Monumendisõjad. Üheks objektiivset ajalugu moonutavaks „ajalookäsitluste“ produtseerimise vormiks on olnud, on ja ilmselt saavad ka tulevikus olema „monumendisõjad“. Lähiajaloost USA-s aga ka Lääne-Euroopas toimuv, kus hiljuti on ridamisi purustatud USA kodusõjas 19. sajandil lõunaosariike (konföderaate) juhtinud ja esindanud ajalooliste suurkujude monumente, USA president Roosevelti kuju New Yorgis ja ka Belgia omaaegse kuninga Leopold II kuju mahavõtt Amsterdamis. Ja mitte ainult – piisab kui viidata vandalismilainele USA-s Ameerika kontinendi Euroopa jaoks avanud Cristoph Columbuse kujude hävitamiseks.
Motiiviks „ajaloolale hinnangute andmine“ ehk teiste sõnadega „uute ajalookäsitluste ellukutsumine. Eesti meedias pisut märkamatumalt kajastatud aga sama tõsise sisuga on Ida-Euroopas II Maailmasõja mälestusmärkide mahavõtt ja purustamine. Samasse kategooriasse võib kanda ka Pronkssõduri teisaldamine Tõnismäelt sõjaväekalmistule 2007.a.,kuigi pisut leebemas vormis. Samasse paigutaksin ka Eestis toimuva ajalookäsitluste sõja Narvas Albert-August Tiimanni ja Ants Daumanni tänavanimede eemaldamiseks. Suurim eksimus nii siin kui sealpool ookeani ettekandja arvates on katse hinnata ajalukku kadunut mitte toimumise aja avaliku arusaama vaid täiesti uutes oludes toimiva ajastulise arusaama kohaselt. Ajalugu asendatakse ajalookäsitlusega. Kõik see on aga ajaloo ideologiseeritud ja politiseeritud ümberkirjutus, seetõttu puudub ka jätkukestev tulevik.
Meediatsensuur. Kurblooline on, et ajaloo ümberkirjutustega kaasneb reeglina ideologiseeritud meediatsensuur. Käsitluse teemaks olevale artiklile „Narva kommunistid peavad taas põranda alla minema“ Postimehes kirjutasin omapoolse hinnangulise arvamuse, saades lehe arvamustoimetaja Martin Ehalalt vastuseks: „Äitäh mõtteavalduse eest. Postimees eelistab seda teemat mitte arutama hakata“. Saatsin toimetusele Vikipeedias avaldatud loo “Narva liitmine Eestimaa kubermanguga“ ja lühihinnangu: „Mind hämmastab veel 30 aastat pärast Eesti taasiseseisvumist kultiveeritav klassviha ajalooparatamatuste suhtes. Selle võrdeks maailma maasstaabis 19 sajandi USA kodusõja kaotanud konföderaatidele püstitatud mälestussammaste lammutus. Analoogiks Eestis nn. “tänavanimede” teisalduse kampaania Narvas, õhutajaks ka tänane “istuv president”. Teie lehes oli Teet Korsteni ülevaade “Narva kommunistid peavad taas põranda alla minema”, märksõnadeks: “Tiimann ja Daumann”.
Kes mõlemad said tunnustuse bolshevikelt. Tiimanni isiksus seondub tõesti Eesti kodusõjaga Vabadussõja esimeses faasis kus vastamisi olid kodanlik Eesti Wabariik ja proletaarne Eesti Nõukogude Vabariik. Daumanni peaks aga küll pidama nii Narva linna kui Eesti tervikuna patrioodiks – tuli ju Narva linn Peterburi kubermangu Jamburgi maakonnast Eesti kubermangu koosseisu tänu sellele mehele. Ehk vääriks ta seetõttu Narva linna ajaloos ja ka tänavanimes jäädvustamist?
Ваш комментарий будет первым