Keskerakonna pidetus, mida võimendavad avaliku arvamuse küsitlused, on praegu arusaadav. Peaministripartei langemine tavaliseks erakonnaks, kes on küll endiselt valitsuses, nõuab harjumist nii nende poliitikutelt kui ka toetajatelt, kirjutab ajakirjanik Toomas Sildam.
Uuringufirmade tulemuste keskmine jätab Keskerakonna kolmandale kohale – liider on 30-protsendilise toetusega Reformierakond, teine aga 20 protsendiga EKRE. Keskerakonna keskmine toetus ulatub vaid 18 protsendini. See on neile tõeline madalseis ja EKRE kui senine valitsuspartner on saanud nende tõsiseimaks konkurendiks, et mitte öelda vastaseks.
Mis juhtus? Reformierakond haaras liberaalse juhtkõneleja positsiooni, hindab Tallinna Ülikooli võrdleva poliitika dotsent Tõnis Saarts, EKRE hoiab konservatiivse pooluse juhtjõu rolli ja Keskerakond on jäänud kuhugi kõrvale.
Keskerakond kaotas toetajaid nii kevadel 2019, tehes valitsuse koos keerulise kuvandiga EKRE-ga kui ka jaanuaris 2021, minnes koalitsiooni oma vana vastase, Reformierakonnaga. Samas on keeruline öelda, milline oleks keskpartei toetus siis, kui nad läinuksid kuu aega tagasi opositsiooni. Võimalik, et see oleks siis veelgi väiksem.
Ent võimalik ka, et õigus on nendel, kes ütlevad: Keskerakond tegi strateegilise vea novembris 2016, kui Jüri Ratas võttis Edgar Savisaarelt erakonna ning tegi kohe valitsuse sotsiaaldemokraatide ja Isamaaga. Toonase otsuse oponendid arvavad, et siis pidanuks Keskerakond vaatama hoopis opositsioonis, kuidas Reformierakonna – ühiskonnas oli tekkinud neist väsimus – toetus muudkui kukub, ja kevadel 2019 võitma valimised.
Võib-olla, aga minevik on minevik ja aega tagasi ei keera.
Nüüd peab Keskerakond näitama, et on Reformierakonna kõrval samuti tegija ja samal ajal seda, et praegune valitsus ei ole saatanast. Keskerakonnal tuleb ka üles leida rooste läinud oskus rääkida Ida-Viru valijatega, kes on heitunud lõplikest daatumitest, millal põlevkivitööstus kaevandused sulgeb ega tea, mis tuhandetest inimestest saab. Ning muidugi peab keskpartei hoidma Tallinna valijaid, millega linnapea Mihhail Kõlvart saab seni hästi hakkama.
Edasi läheb keerulisemaks. Keskerakond peab leidma võimaluse näidata, et parteiga seotud korruptsioonijuhtumid uuritakse üksipulgi selgeks ja need jäävad selja taha. See on oluline eestikeelsete valijate hoidmiseks ja võitmiseks. Keskerakonnal tuleb hakkama saada ka rahalises kitsikuses kohalike valimiste kampaania korraldamisega, mis on samuti tõeline kübaratrikk.
Ning lõpuks, Keskerakonna poliitikutel, kes ise vana valitsuse 13. jaanuaril laiali saatsid ja ennast uuest valitsusest välja jätsid, tuleb üle olla pettumusest või kibedusest, et nüüd on siis nii ja Reformierakond hoiabki peaministri kohta.
Valitsuse endise juhtpartei habras seis muudab keeruliseks palju jutuks olnud vangerduse, mis viiks erakonna esimehe Jüri Ratase sügisel Kadriorgu, presidendi toolile. Kes siis Keskerakonna juhtida võtaks?
Loogiline oleks Mailis Reps, aga see pole võimalik, sest tema on kriminaaluurimise all.
Euroopa Komisjoni volinik Kadri Simson oleks samuti loogiline valik, aga ilmselt pole tema nõus Brüsselist lahkuma.
Mihhail Kõlvart? Tallinna mõjukas linnapea ei pruugi ise arvata, et see oleks tema erakonnale parim lahendus.
Eelmise valitsuse kõige populaarsem minister Tanel Kiik? Kindlasti väga hea valik, aga liiga vara, ka arvestades tema liberaalseid ja Keskerakonna paljude liikmete konservatiivseid vaateid.
Nii jääbki erakonna esimehe sõelale Jüri Ratas.
Kuid need, kes kiirustavad Keskerakonda maha kandma, on liiga rutakad. EKRE kui valitsusest välja tõugatud ohvri kuvand ei püsi igavesti. Ohvrinarratiiviga annab oma toetust kasvatada teatud piirini ja lühiajaliselt, hoiatas ka Tõnis Saarts. Ja pole kahtlust, et Keskerakonna püssirohukeldrites on piisavalt moona, praegu on osa sellest lihtsalt märjaks saanud.
Toimetaja: Toomas Sildam, Merilin Pärli, ERR
Ваш комментарий будет первым